MAAELUREISIDEL on tavaks, et sõidame 49-kohalise bussiga, kuid osalejate arvuks max 30. Ikka seepärast, et siis jääb bussis ikka ruumi ka taimede paigutamiseks. Sel korral oligi täpselt nii: 30 toredat aiandushuvilist, reisijuht, bussijuht ja aiandusalane koolitaja. Tegemist ikkagi koolitusreisiga, millele koostatud õppekava. Sellel kõik oma eelised, kuid kõige tähtsam see, et bussis oli meil tore koolitaja Aime, kes lõpetanud nii Räpina aianduskooli kui Luua metsakooli  ning kes kogu südamest armastab tegeleda aiandusega.

Teine märksõna, mis MAAELUREISIDE reise iseloomustab, on meie moto:

 Aeglases tempos reisielamused!

Nii ka nüüd. Tallinnas, Sikupilli keskuses kogunes bussi 15 reisiselli, Jüri alevikust 3, tee pealt veel 3, Viljandist 10 ja nii me heas tujus edasi Ikla poole suundusime.

Koolituse osaga alustasime kohe Viljandist, sest koolitaja Anul oli palju infot meiega jagada.

Pärast lühikest kehakinnitust pausi suundusime kohe edasi Baltezersi puukooli. No kes eestlastest nüüd seda kohta ei teaks. Müüjadki oskasid meiega paari lausega juba eesti keeles suhelda.

Uudistamine ja ostlemine läks lahti ja bussi pagasiruumis leidsid paljud põnevad ostud juba oma koha. Hea, et meil oli  plaanis vaid 2 päevane reis ja suuri kohvreid seal taimi segamas ei olnud. 

Bussi pagasiruumist jäi pilt tegemata.

Suundusime järgmisse külastuskohta - Dobeles asuvasse sirelite suurde parki.  See on Läti suurim ja ilusaim sirelite kollektsioon (130 sorti ja hübriidid).  Sel korral oli seal täielik "kaos" lahti. Nii palju rahvast, kui nüüd oli, ei ole me eelnevatel kordadel mitte kunagi kogenud. Aga pole  ka ime. Sirelid olid oma täisilus. Ja eks ka väga soe ilm aitas kaasa. Soojakraade oli ikka päris palju üle 20 kraadi.

See on   aedniku ja aretaja Pēteris Upītis’e (1896–1976) elutöö.  Lisaks sirelitele on seal ka tema muuseum, mis on pühendatud  aedniku panusele põllumajandusteadusesse, samuti paljastab tema huvi fotograafia, muusika ja kirjanduse vastu.

Kuna ka seal oli müügiplats oma valikutega, siis loomulikult meie grupi kõige suuremad aiandushuvilised tulid bussi jälle uute ostudega. Nii tore oli näha rahulolevaid nägusid.

Seejärel suundusime oma majutusse, milleks oli 4**** hotell Jelgavas. Ööbime seal ju alati. Palju plusse - hotell kesklinnas, kes tahab - jalutab, kes tahab - leiab mõnusa õhtusöögikoha, kes tahab - leiab võimaluse ka jõelaevaga Lielupe jõel tiiru teha. Meie grupi aktiivsed naised veetsid igatahes õhtu aktiivselt. Kõik eelpool nimetatud tegevused said ellu viidud.

Kuna oli ka liivaksulptuuride avaõhtu, siis uudistajad said  sinna minna. Reisijuht ei jõudnud, seega jäid fotojäädvustused tegemata. Kuid saab jagada jäädvustusi öisest linnast hotellitoa aknast.  Jõeäärsel kontserdiplatsil käis aktiivne tegevus, tugev muusika kostis tuppa (tegelikult oli see tore) ja siis sai ka unne vajutud hoopis hiljem.

Ja ühele fotole sai jäädvustatud ma meie mugav reisibuss - pikaajaline partner "Hansaliinid"

Ilm jätkuvalt väga suvine. Soojakraade üle 20. Hommikul kell 9 vurasimegi peale hommikusööki hotelli eest edasi.  Ootamas oli meid Babites asuv rododendronite park.

Seal ootas kahjuks meid pettumus. Hiljutine külmalaine oli rododele palju liiga teinud. Enamus neis olid alles pungades ja paljud ka pruunide lehtedega.

Aga siiski leidsime ka ilusaid õisi ja need, kes olid seal esmakordselt, jäid ka jalutuskäiguga rahule. Ning jällegi müügiplatsilt sai kaasa ostetud erinevaid rodosid. 

Kuigi taimede valik oli bussis juba ostude näol suur, siis päris suur möll ostlemiseks läks lahti Riia suurel turul.  Kahjuks reisijuhul ununes endal ka selles tuhinas fotode tegemine ära. Viimasel hetkel sai jäädvustatud 2 reisikaaslast, kes kiiruga bussi ootama tulid.

Esimese päeva õhtul sai ka bussi pagasiruumist pilt tehtud, aga peale Riia turgu see liigutus ununes. Siis oli ka bussi vahekäik lilli täis. Rääkimata nendest pinkidest, kus istuti üksinda. Nagu ütlesin, et meie reisigrupi suurus tavapäraselt 30 inimest, aga buss ikka 49-kohaline. Jätkub kõigile ruumi, ka lilledele. :)

Nii hea meel on tõdeda, et aiandusreisid meeldivad. Sama marsruudiga jälle aastal 2027 maikuus, kui sirelid õitsevad. Mõtlesin, et alates Iklast sama marsruut. Kuidas Eestis sõidame, see on alles mõttekoht.

Aga keda varasemalt aiandus ja lilled huvitavad, siis on võimalik tulla juulikuus avastama Pakruojise mõisa lilleilu Leedus.  Reisikava leiad siit!

Tõenäoliselt ka 12.-13. september aiandusreis veel kord Lätimaale, aga siis juba Vidžeme piirkonda.

Toredate kohtumisteni järgmistel aiandusreisidel!